Viimasel ajal on üha enam meediapildis juttu järgmisest kriisist ja majanduslangusest. Tõsi, maailmamajandus on erinevatel põhjustel (näiteks USA-Hiina kaubandussõda, Brexit, Euroopa tööstussektori negatiivne väljavaade) näitamas jahtumise märke.
Samas suuremahulisest kriisist, nagu oli kümmekond aastat tagasi, pigem ei räägita ning kui keskenduda majanduslanguse olukorrale ainult investori perspektiivist siis sellest vaatenurgast võib majanduslangus pakkuda hoopis võimalusi.
Kuigi majanduslanguse tõenäosuse hindamine on üks osa finantsturgudest ja makromajandusliku olukorra analüüsimisest, on need jutud veidi intensiivsemad kui varasemalt. Samas ei tasu unustada, et nüüdseks 10 aastat kestnud majandustsükli jooksul on finantsturud ennustanud kriise ka varasemalt – olgu selleks näiteks 2011-2012. aasta eurotsooni võlakriis, 2013. aasta USA riigivõla kriis, 2015. aasta Hiina aktsiaturgude kokku kukkumine. Vaatamata selle, on USA ja Euroopa aktsiaturud liikunud aastate jooksul vapralt uutele rekordtasemetele. Finantsturud on igipõline optimismi ja pessimismi võitlustanner – optimistlikud pullid versus pessimistlikud karud. Kuigi majanduslangused toovad aktsiaturgudele tavapärasest rohkem ebakindlust ja volatiilsust, on volatiilsus aktsiaturgude igapäevane osa. Alates 1929. aastast on USA 500 suurimast börsiettevõttest koosnev indeks S&P 500 kukkunud keskmiselt 16% igal aastal võrreldes oma aastasisese kõrgeima hinnaga, sealhulgas 23. aastal rohkem kui 20%. Seega majanduslangused või tsükli lõpud toovad küll rohkem võbelusi finantsturgudel, kuid ei muuda kardinaalselt turgude volatiilset olemust.
Turgude ajastamine on jätkuvalt keeruline
Kui mõelda majanduslangusele investori perspektiivist, on tunded kahetised. Esiteks suurem volatiilsus ja mõningal juhul isegi hirm aktsiaturgudel, teistel poolt võimalus soetada aktsiaid madalama hinnaga. Kriisid enamjaolt ei hüüa tulles - või hoopis hüüavad liiga ennatlikult (nagu Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Samuelson juba 1966. aasta kolumnis nentis: „Wall Street on ennustanud eelmisest viiest kriisist üheksat“)? Mõlemal juhul on investor keerulises seisus. Majanduslangust defineeritakse enamasti kui kahel järjestikusel kvartalil majandustegevuse (SKP) langust. See tähendab, et hetkeks, mil ametlikult majanduslangus välja kuulutatakse, võib tegelikkuses langus olla juba kestnud mitmeid kuid ning finantsturud on juba muutunud olukorrale reageerinud. Teisalt, kui investor võtaks kaitsva hoiaku iga kord kui mainitaks sõna majanduslangus, vaataks ta finantsturgudel toimuvat tõenäoliselt rohkem kõrvalseisjana kui investorina. Seega majanduslanguse ajastamine ning finantsturgude reaktsiooni ennustamine on ülimalt keeruline kombinatsioon, mida täislikult tabada.
Kas investor peab majanduslangust kartma?
Investori käitumist (lisaks riskitaluvusele) peaks eelkõige mõjutama investeerimisperioodi pikkus. Investorile, kes soovib investeeritud raha kasutada aasta või paari pärast, võib mõnekümne protsendiline aktsiaturgude langus mõjuda vägagi valusalt. Samas investorile, kes alles alustab või kelle investeerimishorisont on aastakümnete pikkune, võib samasugune turgude langus hoopis pakkuda võimalust osta aktsiaid madalamalt tasemelt ning seekaudu saada oma keskmist ostuhinda madalamaks. Seega ühe investori jaoks on aktsiaturgude langus oht kaotada suur osa investeeringust, teise jaoks aga hea võimalus osta madalama hinnaga juurde. Seda enam, et aktsiaturgude ajalugu räägib pikaajalise investori kasuks. Mida pikem on investeerimise periood, seda suurem on tõenäosus, et investor teenib oma investeeringult positiivset tootlus. S&P 500 indeksi 92 aastase ajaloo jooksul ei ole tekkinud olukorda, kus indeks on näidanud negatiivset tootlust enam kui 20 aastase perioodi lõikes lõikes. Seega pikaajaline investor ei peaks (majanduskriisist lähtuvat) aktsiaturgude langust kartma, vaid võtma seda kui ühte võimalust pikaajalisel teekonnal.
Martin Sillasoo
Markets osakonna advisory manager
