Statistika järgi satub üks auto Tallinnas kaskojuhtumisse keskmiselt kord kolme ja liiklusõnnetusse kord kuue aasta tagant, mujal Eestis on liiklusõnnetuse sagedus auto kohta kord 10 aasta järel. Seega ei tohiks see imestust tekitada, et inimestel pole kogemusi, kuidas avarii korral sündmuskohal käituda. Näpunäiteid jagab PZU Kindlustuse kasko- ja liikluskahjude grupijuht Jaanus Tanne.
Kui juhtub inimohvriteta liiklusõnnetus ehk rahvakeeles plekimõlkimine, tuleb see vastavalt liiklusseaduse paragrahv 169 järgi sündmuskohal vormistada kirjalikult nii, et õnnetuse põhjustaja kinnitab allkirjaga oma süüd. Kui osapooled ei saa kokkuleppele, tuleb helistada politseisse ja käituda nende juhiste kohaselt. See tähendab, et politsei peab tulema sündmuskohale ja selgitama välja õnnetuse põhjustaja. Kui põhjustajat pole võimalik sündmuskohal välja selgitada, alustab politsei väärteomenetlust, mille käigus selgitatakse kahju põhjustaja välja.
Paraku ei tea paljud inimesed, kuidas sündmuskohal käituda: sageli lihtsalt vahetatakse omavahel kontakte ning lepitakse suuliselt kokku, et hiljem arutatakse detaile täpsemalt. See annab aga õnnetuse põhjustajale võimaluse oma tunnistust muuta ning hiljem süüd mitte tunnistada. Kui seisvale autole otsasõitmise jälgi on enamasti võimalik veel hiljem tuvastada, siis näiteks reastumisel kokkupandud autokülgede puhul on järgmisel päeval keerukas selgeks teha, kes kelle külge riivas.
Tehke julgelt pilte ja filmige sündmuskohta
Kui osapooled sündmuskohal seisma jäävad, on enamast kohe aru saada, kes on valesse ritta sõitnud või muul viisil avarii tekitanud. Kui aga masinaid liigutatakse, on hiljem võimatu ainult suulisel tunnistusel kindlaks teha õnnetuse põhjuseid. Seega ei tohiks liigutada avariisse sattunud autosid enne, kui kõik faktid on selged. Kui paberid ei ole sündmuskohal korrektselt vormistatud, võib juhtuda, et kahju kannataja jääb tõendite puudumisel hüvitisest ilma või saab selle vaid osaliselt. Sündmuskohal kirjalikult süü tunnistamine on seaduse ees käsitletav nagu deklaratiivne võlatunnistus, mis omakorda tähendab, et kui „võlgnikul“ tekib hiljem kahtlus oma süüs, peab ta ise otsima tunnistusi ja põhjendama oma süütust.
Muidugi vaatlevad ka kindlustusseltsid põhjalikult neile esitatud tõendeid. Ent kui sündmuskohal midagi ei fikseerita, on ka tõendid kesised, sest toetuvad ainult kahe osapoole juttudele, mis vaidluse puhul kipuvad kardinaalselt lahknema. Väga head on viimastel aastatel menukaks muutunud pardakaamerad, mis aitavad vaidlusküsimusi lihtsamalt lahendada. Samuti on enamikul inimestel olemas pilte ja videoid võimaldav nutitelefon. Nii et kui satute õnnetusse – ükskõik kas tegu on kasko- või liikluskahjuga –, tehke sündmustikust võimalikult palju pilte. Fotod autode asetusest, liiklusmärkidest, teekattemärgistusest ja sõidukite vigastustest aitavad enamasti hilisemad vaidlused õiglaselt lahendada.
Ilma avarii põhjustaja allkirjata ärge sündmuskohalt lahkuge
Suurt tähelepanu tuleb pöörata liiklusõnnetuse blanketi „Teade liiklusõnnetusest“ vormistamisele, et kõik väljad oleksid paberil korrektselt täidetud, skeemid õigesti joonistatud, sündmuse kirjelduses linnukesed kirjas ja dokument õnnetuse põhjustaja allkirjaga varustatud. See täitmine ei ole esmakordselt ilmselt kuigi lihtne ning ähmi täis inimesed ei pruugi osata kõiki lahtreid vahetult pärast avariid täita. Aga tõtt-öelda pole kohustuslik kasutada just ametlikku blanketti: kirjutage see kasvõi papptaldrikule või salvrätile, aga oluline on, et fikseeritud saaks õnnetuse kuupäev ja sündmuskoht, sõidukite ja juhtide andmed ja kontaktid, avarii seletus, toimumise skeem ning allkirjad.
Gerli Ramler
vabakutseline ajakirjanik
