Koroonaviiruse põhjustatud sügav majanduslangus on sundinud Euroopa Keskpanka, Euroopa Komisjoni ja riikide valitsusi võtma kasutusele äärmuslikke meetmeid saadud löögi kompenseerimiseks.
Ühtne rahapoliitika ja eelarvestiimul ei lange aga võrdses seisus majanduste peale. Kui Hispaania ja Itaalia peavad tänavu lappima enam kui 10% auku sisemajanduse kogutoodangus, siis Eesti ja mitmed teised pääsevad vaid paari¬protsendise langusega. Sellel on mõju ka järgnevate aastate majanduskeskkonnale.
Rahapoliitika pannakse paika suurte järgi
Võrreldes kevadiste prognoosidega on koroonaviiruse poolt põhjustatud globaalne majanduslangus osutunud ootamatult ebavõrdseks. On riike, mille majandus kukub tänavu kahekohalise protsendi jagu, kuid ka hulk selliseid, kus langus piirdub mõne protsendiga või isegi pisut kasvab. Erinevused ei ole suured mitte vaid jõuka Läänemaailma ja arengumaade vahel, vaid ka sarnase elatustasemega Euroala riikide seas. Lõunapoolses Euroopas, mis sõltub turismist ja teenindussektorist, on seis endiselt raske. Itaalia ja Hispaania teenindussektori kindlustunne on sama sügaval põhjas, kui see oli 2009. aasta finantskriisi kõige hullematel kuudel. 2020. aasta majanduslanguseks prognoositakse neis riikides 10-12%. Samal ajal on rohkem tööstusele keskendunud riigid nagu Saksamaa, kuid sisuliselt kogu Põhja-Euroopa pääsenud üle ootuste lihtsalt ja kogevad majanduses juba selgeid märke taastumisest. SEB prognoosi järgi kahaneb Saksamaa SKP tänavu 6%, Eestis loodame piirduda 4,7% langusega.
Huvitavaks muudab selle olukorra asjaolu, et kõik need riigid on koos ühes valuutatsoonis ja Euroopa Keskpanga rahapoliitika peab sobima kõigile. Et kriisi käigus seni kõige rohkem kannatanud riigid Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa annavad 46% kogu Euroala SKPst, siis võib arvata, kelle diagnoosi põhjal ravi välja kirjutatakse.
Viimase poole aasta jooksul on Euroopa Keskpanga bilansimaht kasvanud varsti pea kahe triljoni euro võrra. Võrdluseks küündis Euroala SKP mullu ligi 12 triljoni euroni. See võimaldab riikidel emiteerida uut võlga kartmata, et turg neid kõrgema intressimääraga karistaks. Seetõttu on isegi Itaalia 10-aastase võlakirja tootlus täna madalam kui aasta alguses ning suurem osa Euroala riikidest võib laenu võtta nii, et neile selle eest lausa peale makstakse. Kokku kasvab Euroala riikide avaliku sektori koguvõlg tänavu umbes 1,3 triljoni euro võrra, jõudes 104%ni eurotsooni SKPst. Itaalias jõuab riigivõla osakaal SKPst isegi üle 150%, Hispaanias ja Prantsusmaal 120% lähedale. Sellistes oludes on väga raske näha aega, mil keskpank saaks hakata võetud kurssi tagasi pöörama.
Oodates inflatsiooni
Negatiivsete intressimäärade ja massiivse „rahatrüki“ valguses on hakatud aina valjemalt küsima, kas me võime ühel päeval jõuda hüperinflatsioonini. Tänasel päeval tundub see mure muidugi ennatlik. Juulis-augustis oli Euroala hoopis deflatsioonis, kui tarbijahinnaindeks aastases võrdluses 0,4% odavnes. Et tarbijate võimalused raha majandusse suunata on veel suhteliselt piiratud ja puudub ka julgus, ei ole see üllatav. Isegi koroonaviirusesse vägagi rahulikult suhtuvas Eestis on majapidamiste hoiused pankades aastaga kasvanud enam kui 11%.
Edasine sõltub suuresti sellest, kuidas ja kuhu suudetakse raha suunata. Kui keskpanga osturalli ja negatiivsete intressimäärade peamiseks tulemuseks jääb investorite välja surumine võlakirjaturult – nagu see suuresti on olnud viimasel kümnendil – võime olla rahulikud. Suurem inflatsioon avaldub vaid finants- ja ehk ka kinnisvara hinnakasvus. Selliseid varasid omavad inimesed saavad küll jõukamaks, kuid et nende „piirkalduvus“ rikkuse lisandumisel rohkem tarbida on väike, ei oma see suurt mõju ülejäänud majandusele. Kiirema inflatsiooni eelduseks oleks raha jõudmine just kõige vaesemate majapidamisteni, kes selle suurema tõenäosusega kohe käiku laseksid.
Mis on küll eelneva kümnendiga võrreldes muutunud, on Euroopa Komisjoni leebem vaade pillavale eelarvepoliitikale, mis vaevalt, et ka järgmisel aastal oluliselt muutub. Otsesed rahalised toetused majapidamistele on endiselt haruldused, kuid küll võib riikide oodatav jõuline investeerimisprogramm lähiaastail taolist kasvu siiski esile kutsuda.
Kulutame end rikkaks?
Kui üritada nüüd seda kõike Eesti konteksti panna, saame huvitava kompoti. Võime juba suhteliselt kindlalt öelda, et Eesti majanduslangus saab olema tänavu oluliselt, ehk isegi kordades, madalam kui Euroopa lõunapoolsetes suurriikides. Samas oleme jõuliselt suurendamas riigi võlakoormust ja ehkki järgmise aasta riigieelarve kohta veel detaile napib, tundub, et ka tõstmas riigi kulutusi. Lisaks meie enda maksurahale ja võetud laenudele on suurenemas Euroopa Liidu toetused, mille tulemusena on majandusse lähiaastail siirdumas palju raha. Eeldades, et ka fiskaalkordaja ehk eelarvestiimuli mõju ülejäänud majandusele on suurem number ühest, siis võimendub riigi panus veelgi. Et teiste riikidega võrreldes on „auk“ majanduses, mida Eesti peaks täitma suhteliselt väike, siis võiksid optimistid end ehk lausa valmis panna korralikuks majandusbuumiks.
Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik
