Vananemine võib tunduda esmapilgul hirmutav ja see on üks põhjus, miks vananemise peale mõtlemine lükatakse võimalikult kaugesse tulevikku. Retsept nö õigeks ja mitte-hirmutavaks vananemiseks kõlab aga üllatavalt lihtsalt – suhtle inimestega ja liigu võimalikult palju.
Rääkides vananemisest ja vanadusest kerkib silme ette pilt eakast, tervisega kimpus memmekesest, kes kalkuleerib oma igapäevaseid väljaminekuid sendi täpsusega. Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur Tiina Tambaum ütleb, et just haprus ongi vanaduse kuvand, kuigi statistiliselt algab haprusperiood ehk aeg, kui inimene ei pruugi saada kõrvalise abita hakkama keskmiselt alles 7 aastat enne surma. Seega arvestades oodatava elueaga on tänastel 65-aastastel ees veel paarkümmend tegusat aastat. See on ju lausa neljandik elust!
Põhjusena, miks me tajume täis elujõus vanemate inimeste osa elanikkonnast pigem abivajavate ja hapratena, toob Tambaum välja oodatava eluea, mis on 150 viimase aasta jooksul pikenenud lausa 30 aasta võrra. Täna sündiva põlvkonna elueaks prognoositakse naistel 82 ja meestel 72 aastat.
Töölt ärajäämine on murrang
Pensionile minek on inimese elus väga tähtis elumuutus. „Paljud inimesed lasevad ennast pärast töölt ära tulemist justkui longu. Ühtäkki kaob väline motivatsioon enda arengu eest hoolitseda ja eluga kaasas käia. Harva, kui elutempo pärast pensionile jäämist ei lange,“ ütleb Tambaum. Vaid umbes iga viies inimene jätkab samasuguse tempoga nagu tööl käies. „Need inimesed paistavad välja, neid näeme koolitustel, huviklubides, matkadel, reisidel. Neil on sees nagu mingi patarei, mis ei lase istuma jääda.“
Naised on meestest aktiivsemad sotsiaalse suhtluse otsijad. Osalt on see seotud naiste pikema eluaega, osalt ka teistsuguse sotsiaalvõrgustiku poolest. Teades, et meeste eluiga on lühem, peame mõtlema ka sellele, et meie seast lahkunud mehed on olnud kellegi sõbrad ja tuttavad ehk meeste sotsiaalvõrk on väiksem meeste lühema eluea tõttu. Meeste suhtlusringkond on sagedamini töökeskne ja koosnebki suuresti töökaaslastest ning pensionipõlve alates võib ühtäkki kogu see ring kaduda. Naised aga sõbrannatavad kogu elu ja see ei kao ka pensionile jäädes. Ka meestele mõeldud hobitegevusi pakutakse kogukondades vähem. „Ega vanas eas väga kergesti uusi tuttavaid ei leita, sellele ei pöörata ka väga tähelepanu. Kui on midagi füüsiliselt viga, siis sellele otsib inimene leevendust, aga kui ta tunneb ennast üksildasena, siis ei lähe ta sõpru otsima,“ ütleb Tambaum.
Suhtlemine hoiab noorena
Miks mõni vanuse poolest juba eakas püsib elu lõpuni justkui iginoor ja teine kustub vanuse kasvades järjekindlalt? „Eks allakäik algab inimesest endast. Just suhtlemine on siin väga suur võti. Inimene on loodud inimeste sekka. Sellepärast peaks täiesti teadlikult jälgima, et ikkagi suhtleksid teiste inimestega – et ei rikuks suhteid ära, looksid võimalusel uusi suhteid, räägiksid inimestega. Isegi kui minna kuskile vestlusringi nurka kuulama ja öelda võib-olla üks lause õhtu jooksul, on see palju parem, kui veeta õhtu üksi kodus televiisorit vaadates. Ka introverdid on sotsiaalsed olendid. Me ei oota, et ta peaks pika kõne avalikkuse ees, kuid ka temal on suhtlemist vaja. Inimese mandumine saab alguse just vaimsest poolest ning alles siis järgneb füüsiline allakäik,“ selgitab Tambaum. Et suhtlemist vajavad kõik, toob ta näite ühest eraklikust inimesest, kellega suhtles: „temaga kohtudes oli selgelt näha, kuidas ta esimesed paar minutit jutuajamise üle rõõmustas. Küsimus ongi suhtlemise koguses – on inimesi, kelle enesetunde tõstmiseks piisab mõnest minutist tähelepanust.“
Vähemalt sama oluline värskena püsimise reegel on liikumine. „Liikumine kui istumise vastand on asi, mida tuleb teha võimalikult palju. See on otseselt seotud ajutervisega. On kindlaks tehtud, et liikudes paranevad isegi kahjustunud ajurakud ning neid võib ka areneda juurde. Väga lihtne ja tasuta abinõu enese värskena hoidmisel,“ ütleb Tambaum.
Inimesed eaka ümber
100 aastat tagasi elati põlvkondade viisi koos ning lapsed hoolitsesid oma eakate vanemate eest. Vanemaealiste üksildusel polnud sellist tähendust kui praegu. „Nüüd ei ole perekonnad laiali mitte riigi, vaid maailma piires. Muidugi ootavad eakad abi pere liikmetelt ja alati ei olegi see abi seotud mitte konkreetsete toimetulekuraskustega. Võib-olla seda ei tunnistata ja ega me sotsiaalseid ja emotsionaalseid vajadusi ei hindagi, kuid just nende rahuldamata jäämisest algab allakäik. Mitte haigused ei tapa, vaid üksildusetundest saavad alguse hädad,“ ütleb Tambaum.
Maal toimib veel mingil määral kogukondlik elu. Naabrid muretsevad, kas eakal memmel on olemas talvepuud ja märkavad, kas ta ikka väljas käib. Seevastu linnakeskkond on palju anonüümsem ning linnas on isegi kergem sattuda üksildusevõrku, kus sinu ainsaks kaaslaseks saabki pidevalt mängiv teler. „Teleka vaatamine on väga ohtlik lõks – isegi mitte midagi tehes töötab aju rohkem kui telekat vaadates, rääkimata staatilisest kehaasendist. Soovitan teleka vaatamise asemel lugeda, liikuda ja lobiseda,“ sõnab Tambaum.
Ta lisab, et tunda rõõmu normaalsest vananemisest on vägagi võimalik, kuid see teema tuleks enda jaoks lahti mõtestada. „Me peaksime teadma, mis on vananedes paratamatu ja millega saame oma elukvaliteeti kõrgel hoida. Tuleks teadlikult olla eluga kursis ja uudishimulik. Nõnda ei toimu võõrandumist noorematest põlvkondadest. Lapselapsed räägivad kindlasti oma asju vanaemale, kui nende toimetamise ja oskuste vastu huvi üles näitab! Raske koht on vananemise juures loobumine harjunud tegevustest ja asjadest – näiteks kui oled eluaeg põllumaad pidanud, siis selle koomale tõmbamine. Tuleb endale aru anda, millal on normaalne aeg taanduda, mitte aga stressata sellepärast, et ei jaksa, või sellepärast, et taandud. Linnas näeb loobumine tihti välja nii, et tuleb kolida väiksemale elamispinnale või ka madalamale korrusele. See on täiesti normaalne. Kui need asjad rahulikult läbi mõelda, liikuda ja suhelda, siis saab elada elu lõpuni heaolu faasis. See võikski olla eesmärk!“
Soovite pikaajalist kogumist spetsialistiga arutada?
