Selle müüdi puhul tuleb alustada sellest, et kes seda räägib ja mida räägib? Tegemist on teemaga, mille juures jagub vettpidavaid argumente kõikidele vaidluspooltele ning oht mistahes küsimuses „vint üle keerata“ kõige suurem. Üks on aga selge: õhku, mida inimesed linnatänaval kopsudesse hingavad, elektriautod ei riku ja see ongi kõige tähtsam.
Igavikulise vaidluse peamine allikas Eesti kontekstis on meie põlevkivist toodetav elekter. Kui võtta aluseks viimaste aastate statistika, mille järgi pärineb 80% Eesti elektriliinides liikuvast energiast Ida-Virumaal asuvatest maailma suurimatest põlevkivielektrijaamadest, pole elektriautoga sõitmine maailma mastaabis tõesti just kõige rohelisem tegevus. Õli valavad skeptikud tulle veel akude ja auto enda tootmiseks kuluva CO2 mängu toomisega ja nii tundubki, et elektriauto on üks koletumaid kliimasaastajaid üleüldse.
Elektriautode entusiastidel ajab selline lähenemine mõistagi harja punaseks ning vastu tulistatakse enam-vähem sama äärmuslike argumentidega. Alustuseks see, et Eesti elektrienergia on juba ise muutunud aastatagustega võrreldes mitu korda puhtamaks ning enamus vanadest põlevkivikateldest on suletud. Uued energiatootmise blokid suudavad poole ulatuses kasutada biomassi ja uusi 100% rohelist energiat tootvaid tuule- ja päikeseparke kerkib nagu seeni pärast vihma. Pole kahtlustki, et Eesti liigub vähem saastavama energiatootmise suunas. See on fakt.
Euroopa uued akutehased töötavad rohelisel energial
Samuti ei tule kaugeltki mitte kõik elektriautode akud Hiinast, mille energiatootmist peetakse üheks mustimaks maailmas. Eestis müüdavate elektriautode akud on pärit peamiselt Jaapanist ja Lõuna-Koreast, osad isegi Euroopast. Eriti pärast 2020. aasta kevadist krahhi tarneahelates on Euroopasse uute akutehaste rajamine teravalt päevakorda tõusnud. Neid tehakse Austriasse, Ungarisse, Saksamaale ja isegi Rootsi, kus Northvolt avab uue akutehase juba järgmisel aastal ning plaanib juba järgmisi tehaseid ka Soome ja Saksamaale.
Nii Rootsi kui paljud teised uued akutehased kasutavad 100% rohelist energiat ning ka ülejäänud elektriauto tootmise juures suudavad tootjad näidata ette rea dokumente, mis tõestavad, et kogu tootmistsükkel on toimunud 100% rohelise energia baasil. Lisaks teatavad ka kõik Eesti elektriautode laadimistaristu omanikud, et nad müüvad 100% rohelist elektrit, mis tuleb tuuleparkidest ning kõigil on selle kohta ka vastavad sertifikaadid ette näidata. Sellega on elektriautode „mustusest“ kõnelejate suud kinni pandud ning juriidiliselt tõestatud, et elektriauto tootmine, igapäevane kasutamine ja hiljem ka taaskasutamine on enneolematult loodussõbralik algusest lõpuni.
Loomulikult on mõlemad lähenemised üsna äärmuslikud ning tegelik tõde asub kusagil vahepeal. Statistikaga „mängimine“ on saanud tänapäeval lahutamatuks osaks maailma kliimapoliitikast ning vastavalt vajadusele on võimalik sättida lõpptulemust mistahes suunas. Küll aga on selge, et akude tootmine muutub järjest loodussõbralikumaks, igapäevaselt kasutatav elekter aina rohelisemaks ning ülejäänud elektriauto tootmine ei saa loodust kuidagi rohkem saasta, kui bensiini- või diiselmootoriga mootoriga auto tootmine. Pealegi, elektriautol pole mootorit, mis vajab vähemalt kord aastas õlivahetust ning pole mingi saladus, et arvestatav kogus kasutatud mootoriõlist satub ühel või teisel moel loodusesse.
Sisse hingatav õhk muutub puhtamaks igal juhul
Kõige olulisem kõige juures on siiski õhk, mida me igapäevaselt sisse hingame. Kui linnatänavatel sõidaksid ainult elektriautod, oleks see kordades puhtam kui täna. Ära ei saa unustada ka mürasaastet, mis elektriautode puhul piirdub vaid rehvimüraga.
Ilmselgelt liigub meie elu järjekindlalt puhtama kliima suunas: Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks, et juba järgmisel aastale ei tohi kõikide müüdavate uute sõiduautode keskmine heitkogus ületada 95 grammi CO2 kilomeetri kohta. See vastab kütusekulule ligikaudu 4,1 liitrit saja kilomeetri kohta bensiinimootori ja 3,6 liitrit saja kilomeetri kohta diiselmootori korral. Selge on see, et isegi kui nii säästlikud mootorid on olemas, ei hakka uuest aastat absoluutselt kõik inimesed ainult selliseid ostma. Järelikult tuleb seda keskmist alla tuua elektriautodega.
Et eesmärk täituks ja statistika paika loksuks, peab elektriautosid meie tänavatele jõudma aga omajagu: 2019. aastal oli Euroopa Liidu keskmine uute sõiduautode heitkogus 123 grammi CO2 kilomeetri kohta, Eestis aga koguni 130,1 g/CO2 km. Väide, et kogu protsess võiks maailma kliimat veelgi rohkem saasta, ei ole aga ilmselgelt pädev.
