Aastaid kestnud püüdlused leida meie oma Nokia, näivad viimaks ometi vilja kandvat. Nimelt on Eesti uueks kallihinnaliseks ekspordiartikliks saanud tehnoloogiaettevõtted. Nende tähtsust majandusele on raske üle hinnata.
Tehnoloogiaettevõtted on minev kaup ka koroona ajal
Et Eesti majandus on ekspordikeskne, on teada-tuntud tõde, kuid mida aeg edasi, seda keerulisem on siinsetel eksportööridel leida maailmaturul tulusaid teenimisvõimalusi. Eriti valuliseks on olukord muutunud praegusel koroona-ajastul. Selle aasta teises kvartalis langes Eesti kaupade ja teenuste müük välismaale lausa 19%. Õnneks näib nõudlus olevat endiselt kõrge ühe suhteliselt uue ekspordiartikli järele – need on Eesti tehnoloogiaettevõtted. Selle viimaseks näiteks on eelmisel nädalal laineid löönud uudis Pipedrive’i müügi kohta USA investeerimisfondile, mille järel on ettevõtte väärtuseks hinnatud ligi 1,5 miljardit dollarit. Skype’i, Playtech’i, Transfewise’i ja Bolt’i järel on seega tegu viienda Eesti taustaga ettevõttega, mille väärtus ületab maagilise 1 miljardi dollari piiri. 1,3 miljonilise elanikkonnaga riigi kohta pole see paha tulemus.
„Mida need start-up’id Eestile siis annavad?“
Kas sellest ka Eesti riigile ja inimestele kuidagi laiemalt kasu on? Kuigi valdavalt on Eesti avalikkus suhtunud tehnoloogiasektori kiiresse arengusse soosivalt, siis on ka neid, kes taolistesse ettevõtmistesse skepsisega suhtuvad. Selle üks peamisi põhjuseid on ehk start-up’ide ja tehnoloogiasektori „kultuur“, mis arhetüüpse eestlase natuuriga just liialt heas kooskõlas ei ole. Häbitu enesereklaam, inglisekeelsed klišeelikud väljendid ja sageli hämaraks jääv ärimudel annavad iroonilisteks kommentaarideks ainest küll. Viimaste aastate poliitiliste hoovuste najal on see kutsunud esile valjematki kriitikat. Samas ei saa kuidagi mööda vaadata tehnoloogiasektori positiivsest mõjust Eesti majandusele.
Tõelisi start-up’e ja tehnoloogiaettevõtteid on majandusstatistikas raske eristada, ent info ja side tegevusala, mille alla neist enamus liigitub, on viimase kümne aasta jooksul olnud selgelt enim majanduskasvu panustanud sektor. Meedias ilmunud hinnangutes on kitsamas mõistes tehnoloogiasektori osaks SKPs pakutud 2-3%, mis muudaks sektori majanduslikus mõttes tähtsamaks näiteks põllumajandusest või majutusest ja toitlustusest, mille pärast siin koroonakriisi ajal oleme südant valutanud.
Kui reastada Eesti ettevõtted sotsiaalmaksu tasumise järgi, siis on tehnoloogiasektor aasta-aastalt püüdmas aina kõrgemaid positsioone. Selle aasta III kvartali seisuga oli näiteks Transferwise äriühingute seas suuruselt üheksas sotsiaalmaksu tasuja. Kui jätta välja riigi- ja kohalikud ettevõtted nagu Eesti Energia ja suurhaiglad, oleks Transferwise mahtunud isegi TOP5 hulka. Järgmise kümne hulka mahuvad veel suurnimed Playtech, Skype ja Bolt, sealt kaugele ei jää ka Pipedrive ise. Ehk olulisemgi näitaja on sotsiaalmaks töötaja kohta, mis iseloomustab ettevõtte võimet luua lisandväärtust ja maksta head palka. Selles edetabelis püüab kõrgeid kohti veelgi suurem hulk tehnoloogiaettevõtted nagu Fortumo, Grabcad jpt. Tehnoloogiasektori kõrged palgad ei aita ainult seal töötavaid inimesi, vaid kanduvad läbi tarbimise edasi väga paljudesse majandusvaldkondadesse.
„Kõik müüakse ära välismaalastele“
Ilmselt leiab ka neid, kes lugedes uudist Pipedrive’i müügi kohta ohkasid, et jälle müüakse üks edukas Eesti ettevõte maha välismaalastele, kes sealt siis usinalt dividendide ja kallite teenusehindade abil raha asuvad välja lüpsma. Olgu selle väitega kuidas on, kuid vähemalt tehnoloogiasektori ettevõtete puhul kipub olukord olema vastupidine. Esiteks on tegemist ettevõtetega, kes teenivad oma tulu globaalsel turul, mitte „eestlase nahka koorides“. Teiseks, et tegemist on kasvufaasis ettevõtetega, siis ei lähe laienemise alla mitte kogu teenitud tulu, vaid ka märkimisväärne hulk investorite enda rahast. Et väikeses Eestis paratamatult vaba kapitali nii palju ei ole, otsitakse investoreid ka mujalt. Ka siis kui kogu ettevõtte omandab lõpuks välismaine investeerimisfond või tehnoloogiahiiust konkurent, säilivad Eestis ettevõtte hästitasustatud töökohad, samas kui ettevõttele aluse pannud seltskond saab väga rikkaks.
Kõige suurem mõju on taoliste väljumistehingute puhul muidugi ettevõtte senistel omanikele, kelle hulka ei kuulu mitte ainult idee algsed initsiaatorid, vaid ka paljud reatöötajad, kes alustasid ettevõttes lihtsalt õigel ajal. Praktika on näidanud, et see seltskond ei sõida peale suure summa kontole potsatamist Marbellasse pensionipõlve veetma, vaid proovib pigem käivitada siinmail mõne uue ettevõtmise. Kolkakapitalism selle parimas mõttes.
Edulugu jätkub
Kuigi koroonakriisi algus ennustas tehnoloogiamulli peatset lõhkemist, siis tänase seisuga on olukord kujunenud vastupidiseks. Keskpankade rahatrükk on ainult suurendanud nõudlust tootlust teenivate varade vastu ja suurendanud investorite riskivalmidust. Seetõttu võib üsna kindlalt väita, et Pipedrive ei jää Eesti viimaseks „ükssarvikuks“ ja lähiaastad on toomas siiakanti uusi investeeringuid. Loodetavasti suudame hoida seda keskkonda, mis sellistel ettevõtetel on lubanud siin tekkida ja kasvada.
Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik
