SEB nädalakommentaar: "Nobeli preemiast, ebavõrdsusest ja tervisest."

Angus Deatonile määratud Nobeli preemia juhib tähelepanu sellele, et lisaks majanduslikule ebavõrdsusele mõjutab inimeste heaolu veelgi tähtsam vara – tervis. Kuidas on koos majandusarenguga paranenud Eesti tervisenäitajad?

Lõppeval nädalal  avalikustati selleaastane Nobeli majanduspreemia võitja, kelleks osutus Princetoni ülikooli professor Angus Deaton. Preemia määramist mõjutavad paratamatult trendid majandus-teaduses ja Deatoni  uurimisvaldkonnad – vaesus, ebavõrdsus, arenguökonoomika – on tähelepanu all juba mõnda aega. Ebavõrdsuse temaatika populaarsuse heaks näiteks on 2013. aastal ilmunud Thomas Pikkety raamat „Kapital 21. sajandil“, mis hoolimata 700 leheküljest majandus-teaduslikust tekstist on müünud sama hästi kui mõni armastusromaan. Deatoni suureks tugevuseks on peetud ebavõrdsuse käsitlemisel poliitiliselt neutraalselt vaadet – ta ei püüa enda töös ühte või teist poolt kaitsta, vaid analüüsib kaine ratsionaalsusega nii majandusarengu positiivseid kui negatiivseid tagajärgi. Deatoni enda sõnastuses on ebavõrdsus sageli progressi tagajärg – mitte igaüks ei saa rikkaks samal ajal ja naudi suurema heaolu viljasid.

Vähem sõpru on Deaton võitnud ilmselt arenguabi eestkõnelejate seas. Furoori on ta tekitanud analüüsidega maailmas antava arenguabi kohta, mida ta peab suuremas osas pigem kahju kui kasu põhjustajaks. Deatoni hinnangul ei takista vaeste riikide arengut mitte raha vähesus, vaid nõrk riik ja halb valitsemine. Ei saa vaielda, et rahaline, kuid ka muu materiaalne arenguabi jõuab mittetoimiva demokraatia ja/või institutsioonidega riikides rahva asemel sageli võimuolijateni, kes seda siis enda nägemuse kohaselt jagavad ja kasutavad. Rahalised toetused motiveerivad ebaausaid valitsejaid ka edaspidi riigitüüri juures püsima. Välismaailma rahaline toetus ei motiveeri riigiaparaati tegelema maksukogumise parandamisega ja kuna varastatakse teiste, mitte  rahva raha, siis ei ole ka suuri proteste oodata.
Pikkety „Kapitaliga“ samal aastal ilmunud suurteoses, mida võiks eesti keeles tõlkida ehk kui „Suur põgenemine: tervis, jõukus ja ebavõrdsuse pärispõhjused“, keskendub Deaton riikide majanduslikule progressile ja pääsemisele vaesusest, mis on samas endaga kaasa toonud ka ebavõrdsuse suurenemise. Deatoni lähenemise juures on märkimisväärne, et vaid rahalisele poolele keskendumise asemel käsitleb ta võrdsust palju laiemalt, pöörates tähelepanu tervisele ja pikemale elueale. Tõepoolest – millist rõõmu on rahast, kui sured 50ndates eluaastates või põed raskeid haigusi? Deatoni eeskujul võiksime küsida, kuidas on lisaks majanduslikule poolele konvergeerunud Eesti muude inimelu kvaliteeti määravate tegurite poolest Euroopaga?

Eesti teatavas majanduslikus järelejõudmises lääneriikidele kahtlevad ilmselt vähesed. Kiire areng ei iseloomustanud  vaid 90ndaid, vaid ka viimast kümnendit. Kui ostujõuga kohandatud SKP inimese kohta oli 2004. aastal 28 tänase Euroopa Liidu liikmesriigi keskmisest 55%, siis eelmisel aastal juba 73%. Põhjanaabritest eeskujud Soome ja Rootsi on meist veel küll kaugel, ületades vastavalt 10% ja 24%ga Euroopa Liidu keskmist, kuid vähemalt Soome on keskmisega võrreldes pidanud elatusstandardis kümne aasta jooksul lausa allapoole tulema.

SKP poolest on riigi jõukus kasvanud, kuid kuidas on lood vaesusega? Üheks oluliseks vaesust kirjeldavaks näitajaks peetakse sügavas materiaalses ilmajäetuses elavate inimeste määra. Dramaatilise kõlaga näitaja väljendab sisuliselt seda, kui paljud inimesed peavad hakkama saama mugavusteta, millega enamus inimesed on harjunud. Definitsiooni kohaselt on need inimesed, kes ei suuda endale järgnevatest hüvedest lubada vähemalt nelja: maksta üüri või kommunaalteenuste eest, hoida kodu piisavalt soojana, saada hakkama ootamatute kulutustega, süüa üle päeva liha või kala, nädalast puhkust kodust eemal, autot, televiisorit, pesumasinat, telefoni. Selliste inimeste osakaal kahanes Eestis buumiaastatel väga kiiresti, kuid hüppas 2010-2012. aastal taas pea 10% piirimaile. Kiire palgakasv ja töötuse vähenemine on viimastel aastatel raskes materiaalses olukorras inimeste arvu tublisti kahandanud – 2014. aastal oli neid 6%. Samas on tähelepanuväärne, et vähemalt viimase 10 aasta jooksu on vaesuses elavate inimeste arv jäänud Euroopa liidu keskmisele alla pea kõigil aastatel. Rikastes Põhjala riikides Soomes ja Rootsis on sügavas materiaalses ilmajäetuses elavate inimeste osakaal  loomulikult väiksem, 2-3%.

Rääkides Deatoni jaoks olulistest tervisenäitajate konvergentsist, siis veel 2000ndate alguses häbiväärselt kõrgel tasemel olnud vastsündinute suremus on Eestis kahanenud Põhjamaade tasemele, olles Rootsil vastavast näitajast isegi madalam. Märkimisväärne paranemine on nähtav ka eestlaste keskmises elueas. Kui 1990. aastal suri keskmine Eesti elanik 69 aasta vanuses, siis rootslane 78 aasta vanusena. Ka täna jääb eestlaste keskmine eluiga Põhjamaadest veel kõvasti maha, kuid vahe on tunduvalt vähenenud: 2013. aastal oli keskmine eluiga Rootsis 82 aastat, Soomes 81 aastat ja Eestis  76 aastat. Järgmine tervisenäitaja, mille konvergentsi poole Põhjamaadega peab Eesti püüdlema, on tervena elatud eluiga. Kui Rootsis ootab meesterahvast sünnihetkel ees 71 tervena elatud aastat, siis Eestis vaid 51 aastat. Selle näitaja paranemine ei ole oluline vaid indiviidi tasandil, vaid mõjutaks märkimisväärselt ka Eesti tööturgu ja sotsiaal- ja tervisekaitsekulusid.

Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik
 

Evelin Allas
kommunikatsioonijuht
turunduse ja kommunikatsiooni divisjon
SEB
telefon +372 665 5649
mobiil  +372 511 1718
aadress Tornimäe 2, 15010 Tallinn
e-post evelin.allas@seb.ee
www.seb.ee