Christo Ojamaa: Kuidas panna oma elu kasvama?
Bill Perkinsi raamat "Sure nulliga" on värskendav lugemine igas vanuses inimesele ning pakub huvitavat vaheldust finantsvabaduse ja investeerimise teemalisele kirjandusele. Kui enamik rahandusraamatuid keskendub suure säästumäära ja range kulukontrolli propageerimisele, mis kõik on ju väga õige, siis Perkins esitab teistsuguse vaatenurga: elu tuleb elada täiel rinnal igas elukaare etapis – olgu see tudengielu, karjääri ehitamine, lastega koos kasvamine, keskiga või pension.
See raamat ei räägi mitte sellest, kuidas panna oma raha kasvama, vaid sellest, kuidas panna oma elu kasvama.
Tasakaal on kõige alus
Lugesin "Sure nulliga" juhuslikult vahetult pärast Bodo Schäferi raamatu "Tee finantsvabaduseni" lõpetamist. See tekitas "ohoo, see on küll värskendavalt erinev vaatenurk" momendi. Kuigi nende autorite mõttelaadid on erinevad, täiendavad nende teosed üksteist hästi. Perkins ei propageeri ületarbimist ega mõtlematut laenuvõtmist, vaid hoiatab liigse raha kogumise ja säästmise eest, eesmärgiga nautida elu alles hilises pensionieas. Selline mõtteviis võib viia olukorrani, kus tervis ja energia ei võimalda enam aktiivselt elu nautida. Ta rõhutab, et elu kvaliteet sõltub mitte ainult rahast, vaid ka tervisest ja vabast ajast – neid ressursse tuleb teadlikult tasakaalustada kogu elu jooksul.
Õnnetunne vs raiskamine
Üks raamatu keskseid ideid on "mäludividendi" kontseptsioon. Perkins selgitab, et investeerimine elamustesse ja kogemustesse toob kasu mitte ainult hetkes, vaid ka tulevikus, kui nende meenutamine pakub pikaajalist rahulolu ja õnnetunnet.
Samuti toob autor välja mõtte, et kui inimene sureb, olles kogunud hulga sääste, tähendab see, et ta on oma eluenergia osaliselt raisanud. Näiteks kui keegi lahkub siitilmast 50 000 eurot pangakontol ja tema keskmine netotunnitasu on olnud 10 eurot, tähendab see 5000 tundi ehk umbes 2-2,5 aastat täistööajaga "tasuta tööd". Perkins peab seda eluenergia raiskamiseks, sest selle raha eest saadud elamustest inimene ise rõõmu ei saanud tunda.
Kuidas saavutada olukord, et surres ei oleks suurt midagi arvelduskontol?
Kuigi see küsimus võib tunduda provokatiivne – eriti arvestades, et osa inimestest elab suhtelises või isegi absoluutses vaesuses ning neil ei olegi võimalik sääste akumuleerida –, ei tähenda elu nautimine Perkinsi sõnul luksuslikke eralennukireise. Ka tasuta vabaõhukontsert, väike investeering hobidesse, või rahaline toetus lähedastele ja abivajajatele võib rikastada inimese "mäludividendi".
Aga mis saab mu lastest?
See oli ka üks minu esimestest skeptilistest mõtetest "Sure nulliga" kontseptsiooni kohta. Kui ma jätan lastele päranduse, saavad nad selle kulutada just nii, nagu nad soovivad. Perkins ei vaidle sellele vastu, kuid suunab oma pärandust jagama oluliselt varem – juba elu jooksul, et näha selle positiivset mõju ning samal ajal ka ise sellest rõõmu tunda.
Raamat tutvustab neid ja mitmeid teisi huvitavaid ideid Perkinsi üheksa reegli kujul, mis aitavad maksimeerida elatud elu väärtust ja õnnelikkust. Soovitan seda raamatut neile, kes otsivad tasakaalu rahalise kindlustunde ja elu nautimise vahel!
Vähem asju ning rohkem elamusi!
Christo Ojamaa
SEB käibekapitali- ja arvelduslahenduste divisjoni direktor
Christo on viimase 17 aasta jooksul - läbi mitme majandustsükli - töötanud SEB pangas erinevates rollides nii jae- kui ka korporatiivpanganduses.
Tema fookus on olnud ettevõtete nõustamisel finantseerimise, makselahenduste ning riskide maandamise instrumentide vallas - nii tippspetsialisti kui ka üksuse juhina.
Vabal ajal naudib Christo pereelu maal, loeb raamatuid, teeb trenni ja reisib.
