Erik Laur: Millal peaks ostma väärtpabereid?
Ilmselt on tegu küsimusega, mida on viimase aja uudiste valguses hakatud üha enam küsima. Kui aktsiad olid oma rekordtasemetele jõudnud, siis ei tundunud nad atraktiivsed oma hinnataseme poolest. Nüüd, kus Nasdaq 100 on (dollaris mõõdetuna) kukkunud 15% ja USA aktsaiturg tervikuna enam kui 10%, ei tahaks neid osta pessimistliku tuleviku vaate pärast. Aga millal siis ikkagi on õige aeg hakata endale portfelli koostada?
Alustame tähtsamatest küsimustest
See, mis aktsiaturgudel toimub ei ole enamasti üldse esimene asi, mida investeerimise puhul tasuks vaadata. Pigem tuleks alustada sellest, kas investoril on üldse vaba raha, mida turgudele paigutada. Lõppude lõpuks pole vahet, kas tulevikus vaatame praegusele olukorrale tagasi, kui soodusmüügile või suurema languse algusele. Kui investor investeerib raha, mille loobumiskulu on suurem, kui potentsiaalne investeeringu tootlus, siis on olenemata turu olukorrast on ikka tegu kehva investeeringuga. Võtame näiteks sellise vahva tegelase, kes otsustab nüüd „tohutu soodusmüügi“ tõttu jätta lõunatel käimata ja see raha investeerida aktsiaturgudele. Oletame, et ta teeb seda nüüd iga päev, kuniks S&P 500 on oma tipu juurde tagasi jõudnud.
Globaalse finantskriisi tulemusel oleks see tähendanud neli aastat lõunal mitte käimist. Dotcom mulli tipust läks taastumiseks aga pea seitse aastat. Sedasi oleks investor päris saledaks saanud (NB! kodus mitte proovida!). Okei, katsume nüüd korraks veidi optimistlikumad olla ja oletame, et kõik ikkagi läheb hästi ja kuu aja pärast oleme uuesti tippu jõudnud. Peale seda jätkub mõnda aga sama ilus ralli nagu viimased kaks aastat keskmiselt. Aga siis langeb turg veel rohkem ja nüüd on languseks mitte ainult 10% vaid 20%. Mis meie investor siis teeb, ei söö enam õhtusööki ka?
Ajastus saaks alati parem olla
Kui aga kõikide eluks vajalike toimingute jaoks on piisav osa oma palgalipikust loovutatud ning endiselt on alles midagi, mida soovitakse oma tuleviku elustandardi parandamiseks kõrvale panna, siis võib turgude peale mõelda küll. Mis seal salata, USA näitel on ettevõtete oodatud kasumite poolest hinnatase tõesti parem kui aasta alguses (oodatav P/E). Isegi parem, kui 2024 aasta alguses. Kui aga kõrged ootused ei peaks realiseeruma, siis praeguste kasumite juures on USA aktsiate hinnad sama kallid, kui aasta tagasi (P/E).
Mõlema näitaja poolest on praegune ajastus aga kehv, kui me võrdleme seda ükskõik millise 2022 aasta päevaga. Veel kehvem on olukord siis, kui võrdluse alla võtaksime koroona aegse aktsiaturgude põhja. Sedasi võime aktsiagraafikut venitada pea lõpmatuseni tagasi, et saada teada, kui palju kordi on olnud aktsiad soodsamad kui täna.
Mida me sellest oleme õppinud?
Ajaloost teame, et aktsiaturgude tootlus on olnud pikas perioodis parem, kui võlakirjadel. Aga miks see ikkagi niimoodi on? Väga lihtsustatult öeldes makstakse aktsiainvestoritele preemiat kõrgema volatiilsuse talumise eest. Kui investor otsustab suurema volatiilsuse ajal oma positsiooni müüki paisata, siis jääb ta preemiast ilma.
Muidugi on võimalik enne suurema languse saabumist positsioon maha müüa ja see siis turu põhjas uuesti üles ehitada. Kui kaubanduskeksutes pensionifonde müüvad noormehed välja jätta, siis ega hästi ei meenu kedagi, kes seda oskaks ning on ka kaheldav, kas nende plaan pikas vaates vilja kannaks.
Seetõttu räägivad tihtipeale targad ja elukogenud, aga ka mitte nii targad ja elukogenud investorid, et oma ostude hajutamine ei pruugi olla teps mitte kõige halvem idee. Järjepidev, näiteks igakuine, osakute soetamine aitab portfelli saada aktsiaid nii nende soodusmüükide kui ka rekordtasemete juurest, mille tulemusel on kõige potentsiaalsem saada võimalikult lähedane saagikus turutootlusele.
Erik Laur
SEB kapitaliturgude maakler
