Mihkel Nestor: Kahanev rahvaarv nõuab kõrgemat tootlikkust

Kuigi Eestil on õnnestunud pikemat aega rahvastiku kahanemist vältida, ei jää ka meil pikemas plaanis muud üle, kui töötada kauem ja produktiivsemalt.

Ränne ei suuda vähest sündivust kompenseerida

Negatiivse uudisena teatas Statistikaamet sellel nädalal, et Eesti rahvaarv on langenud. Kui 2024. aastal elas Eestis 1. jaanuari seisuga 1 374 687 inimest, siis tänavu samal ajal 1 369 285 inimest ehk 5000 inimese võrra vähem. Kuigi oleme harjunud uudistega negatiivsest iibest ja vähestest sündidest, oli tegemist siiski üllatava tagasiminekuga. Kes ei ole teemasse süvenenud, ei pruugi teada, et tegelikult on varasemalt Eesti rahvaarv juba alates 2017. aastast pidevalt suurenenud. Võrreldes 2015. aastaga, mil Eesti rahvaarv oli madalpunktis, on elanike arv kasvanud 56 000 inimese võrra ehk 4,3%. See kasv ei tulene sünnituste ja surmade positiivsest vahest, vaid peamiselt Eestisse kolinud inimeste arvelt. Siia on leidnud tee nii kodumaale tagasi rändavad eestlased, Ukraina sõjapõgenikud kui ka kolmandatest riikidest pärit inimesed, kes saanud siin töö- või õpikoha.

Et eelmisel aastal kolis Eestisse 13 826 inimest ja välja rändas 13 278 inimest, oli ka mullu rändesaldo umbes 500 inimesega plusspoolel. Siiski ei suutnud see kompenseerida suurt erinevust sündide ja surmade vahel. Eestis sündis mullu vaid 9646 last, mida on enam kui 1000 võrra vähem kui 2023. aastal. Kindlasti mõjutab sündimust majanduslik ebakindlus, kuid peamine põhjus peitub demograafias. Nimelt on laulva revolutsiooni põlvkond suurema osa oma lastest juba saanud, samas kui 1990ndate aastate alguse väga madala sündivusega põlvkondade laste arv jääb paratamatult väiksemaks.

Eelmise aasta puhul on märkimisväärne ka muutus rändetrendis. Rekordiliseks jääb 2022. aasta, mil Ukraina sõja puhkedes tuli Eestisse ligi 50 000 inimest. Ka enne sõda olid sisserändenumbrid märkimisväärsed: 2021. aastal peaaegu 20 000 inimest, 2020. aastal 16 000 inimest ja 2019. aastal 18 000 inimest. Nüüd, kus sõjapõgenike hulk on kokku kuivanud ja majandus languses, saabub neid aga oluliselt vähem.

Eesti rahvastikutrendid pole Euroopa kõige hullemad

Võrreldes Eesti rahvastikutrende teiste Euroopa riikidega, võiks olukord muidugi olla hullemgi. Seejuures on Eestil läinud näiteks oluliselt paremini kui teistel Balti riikidel. Võrdluseks on Lätis rahvaarv viimase 35 aasta jooksul kasvanud vaid 2022. aastal, mil sinna saabusid Ukraina sõjapõgenikud. Võrreldes 1990. aastal saavutatud tipuga on Lätis rahvaarv kahanenud peaaegu 30%. Leedus on rahvaarv alates 2021. aastast küll taas kasvama hakanud, kuid see ei kompenseeri varasemaid suuri väljarändeid, mis on viinud rahvaarvu vähenemiseni rohkem kui 20% võrreldes 1990. aastate algusega. Eesti rahvaarv on sama perioodi jooksul vähenenud vaid 13%.

Eesti sündimuskordaja ehk laste arv ühe naise kohta on viimastel aastatel langenud 1,6-lt 1,4-le. Siiski on Eesti olukord parem kui mitmetes Euroopa suurriikides. Näiteks Hispaanias läheneb see näitaja 1,1-le, Itaalias 1,2-le ja Poolas on see langenud alla 1,3. Suurtest riikides on olukord kõige parem Prantsusmaa, kus sündimuskordaja on 1,8, kuid seegi jääb alla 2,1-le, mis on vajalik rahvastiku säilitamiseks.

Tootlikkus peab oluliselt tõusma

Rahvastiku vananemisest tingitud probleemidele viitab ka hiljutine konsultatsioonifirma McKinsey uuring. Uuring tõdeb, et Hispaanias peaks tootlikkus inimese kohta tõusma 2050. aastaks neli korda ja Itaalias kolm korda, et tagada praegune SKP kasv inimese kohta. Lisaks suureneb põlvkondade vaheline lõhe, kus aina vähemaarvulised noored põlvkonnad peavad hoolt kandma aina suuremaarvulise vanema põlvkonna eest. Uuringust selgub, et kaks kolmandikku maailma rahvastikust elab riikides, kus sündimuskordaja jääb alla 2,1. Paljud neist riikidest on suutnud rahvastiku kahanemist vältida immigratsiooni abil, kuid sellega kaasnevad omad mured. Nagu on näha paljude Euroopa riikide poliitilisel maastikul, on sellel lähenemisel omad piirid.

Seetõttu on selge, et inimesed peavad töötama kauem ja koguma oma tööea jooksul rohkem sääste, et kindlustada vanaduspõlv. Eestlased on siin tugevas eelisseisus. 2023. aasta seisuga oli 65–69-aastaste tööhõive Eestis Euroopa kõrgeim – 36,6%. Võrdluseks: Hispaanias oli see näitaja kõigest 10% ja Itaalias alla 15%. Samas näitab see ka, et Eestis pole tööjõu suurendamiseks enam palju manööverdamisruumi. Kuigi migratsioon Eestisse on olnud väiksem kui paljudesse teistesse Euroopa riikidesse, ei pruugi selle oluline suurendamine ühiskonna huve teenida.

Lihtsa töö tegemine on luksus, mida Eesti ei saa endale lubada

Eesti peamine võimalus on tootlikkuse suurendamine. Kui enne 2008.–2009. aasta majanduskriisi iseloomustas Eestit kiire tootlikkuse kasv, siis pärast finantskriisi on see tempo märgatavalt aeglustunud ja viimastel aastatel majanduslanguse tõttu hoopis vähenenud. On tõenäoline, et majandus hakkab 2025. aastal taas kasvama, mis parandab ka tootlikkust. Siiski on selle tõusu kiirus pigem tagasihoidlik ning mida aeg edasi, seda keerulisem on seda saavutada.

Õnneks leidub Eestis endiselt konkurentsivõimelisi ettevõtteid ja sektoreid, kus lisandväärtus töötaja kohta kasvab kiiresti. Samas on paljudes traditsioonilistes sektorites, eriti töötlevas tööstuses, tootlikkuse kasv tagasihoidlik. Rahvaarvu ja tööealise elanikkonna vähenemine ning kiire palgakasv tähendab, et tootlikkuse tõstmine on möödapääsmatu.

Argielus tähendab see suuremat automatiseerimist. Tootmisettevõtted asendavad inimesi masinatega, poodides levivad automaatkassad, kohvikutes saavad kliendid esitada tellimusi tahvelarvutite kaudu ning ehk hakkavad tulevikus Tallinna tänavatel toitu ja pakke tarnima robotid, mis ei jää enam lumme kinni. Sellise tulevikuni jõudmine võtab aga veel aega.