Mihkel Nestor: Kas Euroopa kulutab end tugevaks?
Donald Trumpi U-pööre Ühendriikide välispoliitikas on eurooplased mugavustsoonist välja raputanud. Loodame, et indu jätkub ka edaspidiseks.
USA taandumine sunnib Euroopat rohkem kulutama
Ei saa öelda, et Donald Trumpi saamine presidendiks ei oleks endaga kaasa toonud ka midagi positiivset. Seda ennekõike „vanas“ Euroopas. U-pööre Ühendriikide välispoliitikas, mis hõlmab nii vaenulikku kaubanduspoliitikat kui hoiatust, et liitlased peavad end ise kaitsma hakkama, on Euroopas põhjustanud paraja tormi. Kui veel üsna hiljuti rääkisid poliitikud vajadusest eelarvepuudujääki piirata ja laenukoormust kontrolli all hoida, siis nüüd on sisuliselt nädalatega saanud jututeemaks hoopis vajadus senisest rohkem kulutada, seda ennekõike kaitsevaldkonnas.
Et Euroopa on oma kaitse delegeerinud Ühendriikidele, on aastakümneid olnud aktsepteeritud tõsiasi. Võrreldes 1980ndatega on kaitse-eelarved suhtena SKPsse pidevalt kahanenud, mida on tunnustavalt kutsutud „rahudividendiks“. Ega ju sõjaks ettevalmistumine ei peaski olema ühegi mõistliku riigi eesmärk – inimesed tahavad elada rahus ja rahale leidub palju mõistlikumaid rakendusi. Et rahu näis alles mõni aasta tagasi igavene, piirdus suur osa Euroopa riikidest vaid moepäraste kaitsekulutustega, mis jäid kaugelt maha NATO liikmesriikide seas kokku lepitud eesmärgist kulutada sellele 3% SKPst. Kuigi sõda Ukrainas põhjustas selles vaikelus kindlasti raputuse, siis peale esmast ehmatust asusid Euroopa poliitikud taas jalgu järele vedama. Mida kaugemal Venemaa piirist, seda ebavajalikum tundus kaitsele päriselt kulutama asuda. Seda eriti olukorras, kus valijate meeli köitsid ennekõike sotsiaaltoetused ja muu heaoluühiskonda puudutav.
Mugavuse taustaks oli mõistagi USA rahugarantii, kelle vastu Venemaa ilmaski ei julgeks astuda. Ent mis oli iseenesestmõistetav eelmiste USA presidentide jaoks ei ole seda Donald Trumpi jaoks. Kuigi rahu Euroopas teenib kindlasti USA huve, siis on tõepoolest ebaselge, miks selle rahu peab kinni maksma just USA. Teadmine, et varasem julgeolekugarantii ei ole enam nii kindel, näib vähemalt hetkel taas olukorra tõsidust Euroopa poliitikutele olevat meelde tuletanud.
Kas midagi päriselt muutub?
Esialgne ehmatus näib kõige kindlamaid viljasid kandvat Saksamaal. Äsja ametisse astunud kantsler Fredrich Merz on, vastupidiselt oma kunagistele vaadetele, asunud kiirelt lõdvendama Saksamaa eelarvereegleid. Pärast finantskriisi jõustatud seadus piiras Saksamaa eelarvedefitsiidi tagasihoidliku 0,35%ni ja keelas liidumaadele eelarvepuudujäägi sootuks. Konservatiivse rahanduspoliitika negatiivseks tagajärjena on unarusse jäänud aga mitmete riigi jaoks oluliste valdkondade rahastamine.
Olukorra muutmiseks võttis Saksa parlament lõppeval nädalal kiirkorras vastu otsuse mõned kulud sellest piirmäärast vabastada. Kiirustamise põhjus polnud ainuüksi muutunud hinnang julgeolekuolukorrale, vaid ka poliitiline reaalsus, sest peagi ametisse astuvas uues Bundestag’is oleks selleks puudunud poliitiline konsensus. Kinnitatud plaani kohaselt on edaspidi Saksamaa kaitsekulutused puudujäägi-arvestusest väljaspool, s.t. põhimõtteliselt võib riigikaitsele kulutada nii palju kui tarvis. Lisaks kaitseinvesteeringutele muutub „nähtamatuks“ ka vastne kava 500 miljardi euro suurusest taristuinvesteeringute programmist, mille eesmärk on parandada Saksamaa energiasektori, haiglate, koolide ja transpordivõrgu olukorda. Need otsused on üldjoontes heaks kiitnud isegi säästliku mentaliteediga harjunud Saksa majanduseksperdid, kes nüüd ennustavad, et otsuste tulemusena võib Saksamaad oodata senisest kaks korda kiirem majanduskasv.
Kas ülejäänud Euroopa tuleb järgi?
Kui Saksamaa näib olevat end nüüd viimaks tõsiselt liigutama hakkavat, siis jääb õhku küsimus, mis saab ülejäänud Euroopast. Sakslasest Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on omalt poolt vähemalt proovinud riike kaitsekulutusi suurendama utsitada, käies välja plaani Euroopa Liidu ühisest laenust 150 miljardi euro väärtuses, mida liikmesriigid saaksid kasutada kaitsevaldkonna tugevdamiseks. Kuigi üldiselt on seda tervitatud – varasemalt on ühise laenamise vastu olnud ennekõike sakslased ise – siis lõunapoolne Euroopa kasutaks ühisvõlga hea meelega hoopis muuks otstarbeks. Eks väljendub selles nende poliitikute, kuid ka valijate, arusaam, kuivõrd suur sõjaline oht Venemaa nende riikide jaoks on. Õnneks on teist meelt Eesti lähiregioon, Läti, Leedu, Poola, kuid ka Põhjamaad, kus suurem kulutamine kaitsele on võetud selgeks prioriteediks. Kõige jõulisemad on plaanid Poolas ja Leedus, kus kaitsekulud moodustavad peagi üle 5% SKPst, kuid suuremaid investeeringuid on lubanud ka Soome, Rootsi, Taani ja Norra.
Eestil on suurematest kaitsekuludest ainult võita
Euroopa suurem panustamine enesekaitsele on Eesti elulistes huvides. Olgu USA meiega või mitte, meie lähinaabrid on Eestiga samas paadis paratamatult. Teisalt võiks neid plaane vähemalt majanduslikust huvist lähtuvalt tervitada ka Venemaast kaugemale jäävad riigid. Euroopa majanduskasv on olnud krooniliselt aeglane ja selle üheks põhjuseks on olnud ka tõsiasi, et investeeringuteks sisemajandusse ei soovita piisavalt kulutada. Suuremad riigieelarvelised kulud selleks paratamatult sunnivad. Optimistide hinnangul võiks jõuliselt kaitseinvesteeringutele, energeetikale ja taristule panustav Euroopa tänu sellele ka pikemas plaanis kiirema majanduskasvu saavutada.
Vähemalt Eestil näib neist muutustest olevat ainult võita. Esmalt muidugi läbi tugevama julgeoleku, ent ka majanduse. Olgu Lõuna-Euroopaga kuidas on, kuid meie olulisemad kaubanduspartnerid on selgelt oma kulutusi suurendamas. Midagi sellest rahast tilgub läbi majanduse vereringe kindlasti ka ekspordist sõltuva Eestini. Kõrgemad kaitsekulutused tähendavad kõrgemat maksukoormust mõistagi ka Eesti jaoks, ent meie enda kätes on see, kui palju neist kulutustest jääb Eestisse. Vaadates kaitsetööstuses esile kerkivate uute ettevõtete arvu, meenuvad tehnoloogiasektori parimad päevad. Hoiame siis pöialt, et tõus ei jää ajutiseks ja kajastub peagi Eesti suuremas julgeolekus ja majanduskasvus.
Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik
