Tatjana Vakulenko: kliima ei küsi, kes on Valge Maja peremees
Poliitilised otsused võivad muutuda, aga kliima soojenemise probleem olemuslikult ei muutu, kirjutab SEB jätkusuutlikkuse juht Tatjana Vakulenko.
Donald Trump astus ametisse, USA lahkub Pariisi kliimakokkuleppest ning suurimad USA ja Kanada pangad teatasid oma lahkumisest rahvusvahelisest kliimameetmete edendamisele suunatud panganduskoostöö formaadist Net Zero Banking Alliance (NZBA).
NZBA on rahvusvaheline algatus, mille eesmärk on suunata pankasid saavutama süsinikuneutraalsust 2050. aastaks. Selle raames kohustuvad liikmespangad viima oma laenu- ja investeerimisportfellid kooskõlla Pariisi kliimaleppe eesmärkidega (piirata globaalset temperatuuritõusu oluliselt alla 2 kraadi). See tähendab, et pangad peavad vähendama fossiilkütuste rahastamist, suurendama jätkusuutlike projektide toetamist, nagu näiteks hoonete energiatõhususe parandamine või taastuvad energiaallikad ning looma selged vahe-eesmärgid heitkoguste vähendamiseks.
Algatus edendab läbipaistvust: pangad peavad teavitama avalikult oma edusammudest. NZBA eesmärk on aidata pankadel mängida aktiivset rolli kliimamuutuste leevendamises ja rohepöörde edendamises. SEB on NZBA asutajaliige ning meie liikmelisus peegeldab usku, et ühtsed ja läbipaistvad reeglid on hädavajalikud, et suunata kapitali kestlikkuse eesmärkide poole.
Kliimaeesmärgid – kas need on muutunud?
Kuigi viimaste arengute tulemusena on USA kliima- ja energiapoliitika muutunud, ei ole sellega kadunud globaalsed väljakutsed. Ükskõik, kes on USA president, muutub maailma keskmine temperatuur igal aastal kõrgemaks, põhjustades looduskatastroofe ja ikaldusi.
Olukorra leevendamiseks on üleminek puhtamale energiale ning kestlikumale majandusele ja finantssüsteemile hädavajalik. Poliitilistest eelistustest olenemata on kliima soojenemine teaduslikult tõendatud fakt ja selle aeglustamine vältimatu tingimus pikaajaliseks stabiilsuseks ja kasvuks.
Euroopas, kus pangandussektor on üha enam seotud kestlikkuse põhimõtetega, ei tähenda ühe suurriigi poliitiline suunamuutus veel kursimuutust kogu globaalses finantssüsteemis. Investeerimis- ja laenupoliitika kohandub ikkagi pikaajaliste riskide ja võimalustega, mitte ainult lühiajaliste poliitiliste otsustega. Poliitikud tulevad ja lähevad, kliima soojeneb nende arvamusest sõltumata.
Milleks meile regulatsioonid?
Trumpi administratsiooni otsus viia USA välja Pariisi kliimaleppest ja üldine leige suhtumine rohepöördesse tõstatasid küsimuse, kuivõrd saavad kliimaeesmärgid tugineda riikide vabatahtlikule tahtele ja kuivõrd on vaja tugevaid regulatsioone.
Regulatsioonide roll on endiselt kriitiline. Need loovad kindlad reeglid, mis annavad ettevõtetele ja finantssektorile selguse ning aitavad üleminekut rohelisemale majandusele kiirendada. Samas ei saa regulatsioonidega üle pingutada, sest liigne reguleeritus võib pärssida innovatsiooni ja ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet.
Euroopa Liidu tugev regulatiivne raamistik on andnud kindluse ja usaldusväärsuse, kuid samas on see toonud kaasa ka bürokraatliku koormuse. Nii võib ettevõtete “aur” minna bürokraatiaga tegelemisele, mis paratamatult piirab nende ressursse kestlikkusega “päriselt” tegeleda ja mõistagi ka nende äri kasvu.
Seetõttu ei ole üllatav, et Euroopa Liit on seadnud üheks oma prioriteediks liigse bürokraatia vähendamise ning paindlikuma regulatiivse lähenemise, et Euroopa ettevõtted suudaksid paremini konkureerida USA ja Hiina majandusega, kus bürokraatiat on oluliselt vähem. Küsimus on, kuidas saavutada tasakaal reeglite piisavuse ja paindlikkuse vahel.
Seega, kuigi regulatsioonide roll kestlikkuse ja kliimapoliitika suunamisel ei kao, on nende lähenemine muutumas, rangete normide kõrval otsitakse viise, kuidas tagada konkurentsivõime ja innovatsioon. Küsimus jääb, kui hästi suudab Euroopa leida tasakaalu ambitsioonikate kliimaeesmärkide ja majandusliku elujõulisuse vahel, seda veel eriti olukorras, kus USA Donald Trumpi poliitika keskendub tugevalt reeglite ja piirangute vähendamisele, eesmärgiga soodustada majanduskasvu ja vähendada ettevõtete regulatiivset koormust.
Muutuste vastu võitlemine või muutustega kohanemine
Kui Donald Trump astus taas ametisse ja USA kliimapoliitiline kurss muutus, ei kadunud ühine eesmärk kliimamuutustega võidelda. Tõsi küll, tempo, millega liigume Pariisi kliimaleppe eesmärkide suunas, võib aeglustuda. USA, olles maailma suurim majandus ja Hiina järel maailma teine süsinikuheitmeid tekitav riik, mängib selles protsessis võtmerolli ning kui föderaalne toetus rohepöördele nõrgeneb, mõjutab see paratamatult kogu maailma.
See tähendab, et lisaks kliimamuutuste leevendamisele ‒ süsinikuheite vähendamisele ‒ peame üha enam keskenduma ka kohanemisstrateegiatele.
Äärmuslikud ilmastikusündmused, tarneahelate haavatavus ja väärtuse kaotanud varad (stranded assets, ehk varad, mis ootamatult või enneaegselt kaotavad oma väärtuse regulatiivsete või keskkonnamuutuste tõttu) jätkuvad sõltumata poliitilistest muutustest ning finantssektoril tuleb arvestada nende mõjudega. Panganduses tähendab see, et jätkusuutlikkuse strateegiad peavad hõlmama mitte ainult rohelisi investeeringuid, vaid ka riskijuhtimist ja vastupidavuse suurendamist kliimamuutuste tingimustes.
Kokkuvõttes prognoosin jätkuvalt, et ettevõtted, kes vaatavad jätkusuutlikkust kui pikaajalist strateegiat ja integreerivad selle oma ärimudelitesse, on tulevikus edukamad ja vastupidavamad. Kliimamuutuste mõjud ulatuvad kaugemale lühiajalistest poliitilistest suundumustest. Seetõttu on kestlikkus mitte lihtsalt vastutustundlik valik, vaid hädavajalik konkurentsieelis. Ühegi poliitilise partei vaated ei muuda fakti, et pikaajaline stabiilsus ja kasvu võimalused eeldavad keskkonna- ja kliimariskidega arvestamist igas ärivaldkonnas.
Tatjana Vakulenko
SEB jätkusuutlikkuse juht
