Mihkel Nestor: Prantsusmaa ei suuda muutuda

Kuigi Prantsusmaal on veel poliitikuid, kes riigi rasket majandusseisu mõistavad, ei suuda valijad mõista vajadust muutuseks.

Euroopa valitsused langevad

Kõigest mõni nädal pärast Saksamaa valitsuskoalitsiooni ootamatult kiiret lõppu, kaotas töökoha alles äsja ametisse saanud Prantsusmaa peaminister Michael Barnier. Sarnaselt Saksamaale, sai talle saatuslikuks raha – täpsemalt selle puudumine riigieelarves. Suure eelarvepuudujäägi ohjamiseks proovis vastne peaminister ellu viia reforme, mis puudujääki veidigi kontrolli all hoida aitaks, kuid nagu Prantsusmaal kombeks, lõppes see üritus kiire kollapsiga. Prantsusmaa kodanikud kokkuhoidu ei armasta. Veidi teisel arvamusel olid võlakirjaturud. Nimelt langes uudise peale peaministri lahkumisest Prantsuse võlakirjade hind tasemele, kus nende oodatav tootlus ületas korraks isegi Kreeka oma. See peegeldab seda, kuivõrd suureks hindab turg täna riski, et Prantsusmaa ei suuda pikemas plaanis oma võlakohustustega toime tulla.

Prantsusmaa eelarvepuudujäägiks prognoositakse sel aastal 6% SKPst ehk kaks korda enam, kui lubavad Euroopa Liidu ametlikud eelarvereeglid. Kogenud tehnokraadina valitsust juhtima kutsutud Barnier ei unistanud kaugeltki eelarvedefitsiidi nulli viimisest: tasakaalus eelarvet nägi Prantsusmaa viimati 50 aastat tagasi! Barnieri tagasihoidlik soov oli kärpida puudujääki 2025. aastaks 5%ni SKPst, eelarvereegleid järgiva 3% defitsiidi saavutamist visandati alles 2029. aastaks. Selle saavutamiseks plaanis peaminister üsna mõõdukaid kärpeid avalikus sektoris, sealhulgas haigushüvitiste alandamist ja pensionitõusu edasilükkamist kuue kuu võrra. Lisaks plaanis Barnier kasvatada ka tulude poolt, tõstes ennekõike jõukamate inimeste ja suuremate ettevõtete maksukoormust. Hukatuslikuks sai Barnieri jaoks aga kava tõsta elektri hinda, mis energiakriisi tuules oli elukalliduse tõusu pidurdamiseks saanud teiste riikidega võrreldes väga madala ülempiiri. Kokku pidi plaan andma riigile vaba raha 60 miljardit euro, millest kaks kolmandikku oleksid andnud kärped ja kolmandiku maksutõusud. Tõsi, analüütikud panid seda arvutuskäiku kahtluse alla, tõdedes, et pigem tuleb 70% maksutõusude arvelt. Parlamendis seda läbi suruda aga ei õnnestunud.

Prantslased armastavad suurt riiki

Prantsusmaa eelarveline kitsikus on seda keerulisem, et riik maksustab ühiskonda niigi väga kõrgelt. 2023. aastal kogus Prantsusmaa maksudena kokku 46% riigi SKPst, mis on Euroopa Liitu kuuluvate riikide seas kõige kõrgem näitaja. Võrdluseks, oleme siin Eestis hetkel vihased, et meie maksukoormus tõuseb 33% juurest 35%ni SKPst.

Vaadates valitsussektori tehtud kulutusi, moodustasid need 2022. aastal 58% Prantsusmaa SKP-st. Nagu ka maksude puhul, pole need suhtena majanduse suurusesse nii suured üheski Euroopa Liidu riigis. Suuruselt järgmised olid riigi kulutused selles edetabelis Itaalias (56%), Belgias (54%) ja Soomes (53%), samas kui Euroala riikide keskmine piirdus 50%ga ja Eestis saadi hakkama vähem kui 40% suuruse kulutuste määraga.

Suurim osa sellest erinevusest tuleneb kõrgest sotsiaalkaitsekulutuste tasemest. Kuigi kulutused sotsiaalkaitsele on riigieelarve suurim kulukoht kõigis Euroopa Liidu riikides, siis Prantsusmaal moodustasid need 2022. aastal SKPst 24, Soomes 23,5% ja Itaalias 22%. Tuues taas paralleele Eestiga, saime meie hakkama vähem kui 13% suuruse sotsiaalkaitse kuluga. Enim mõjutab Prantsusmaad hiiglaslik pensioniarve – viimane annab kokku 14% riigi SKPst. Varasemad katsed pensionisüsteemi reformida on üldiselt lõppenud Prantsusmaa valitsuste jaoks hukatuslikult.

Pensionäre on Prantsusmaal üle 17 miljoni ehk enam kui veerand riigi elanikkonnast, mis valijaskonnast annab proportsionaalselt veelgi suurema osakaalu. Nii takerdusid president Macroni 2019. aastal algatatud reformid protestide lainesse, mis 2023. aastal päädis oluliselt lahjendatud seaduseelnõu vastu võtmisega. Pensioniiga suudeti küll 62 eluaasta pealt 64ni suurendada, kuid väga suurt kokkuhoidu sellega saavutada on keeruline. Nimelt moodustab keskmine vanaduspension Prantsusmaal umbes kolmveerandi inimese eelnevast palgast, mis on üks Euroopa kõige kõrgematest asendusmääradest. Näiteks Saksamaal moodustab keskmine pension eelnevast palgast vaid poole, Eestis veelgi vähem.

Analüütikute hinnangul on Prantsusmaa viimaste aastate sotsikaitsekulude tõusu taga aga ennekõike erinevate tööturumeetmete rakendamine, mille eesmärgiks oli tõsta Prantsusmaa madalat tööhõivemäära. Need sammud on ka vilja kandnud: kui 2019. aastal piirdus 15-64-aastaste inimeste tööhõive 65%ga, siis selle aasta suvel ületas see ajaloos esmakordselt 69% piiri. Tööhõive paranemine on positiivselt panustanud ka riigi maksutuludesse, kuid siiski mitte piisavalt, et riigirahandus jätkusuutlikule tasemele viia.

Macroni pärand on kahtluse all

Kui Prantsusmaa praegune president Emmanuel Macron 2017. aastal võimule sai, olid talle seatud ootused kõrged. Süsteemivälise tulijana loodeti, et vastne president suudab uuele kursile keerata ka Prantsusmaa majanduse. Mõneti erinevalt paljudest teistest Prantsusmaa tipp-poliitikutest, oli Macron oma retoorikas ettevõtjate ja äri suhtes väga sõbralik ning suutis läbi suruda ka mitmed olulised reformid nagu ettevõtete tulumaksu langetamine 33%lt 25%ni ja tööturureformid. Riigi kulutuste poolele pööras ta oluliselt vähem tähelepanu, kuid seda muuhulgas seetõttu, et eeldas reformidest kiiremat majanduskasvu, mis arve tasuda aitab. Võrreldes teiste Euroopa suurriikidega pole Prantsusmaal iseenestest Macroni valitsusajal halvasti läinud ja võrreldes 2017. aastaga on Prantsuse majandus suutnud näidata kiiremat kasvu kui näiteks Itaalia või Saksamaa.

Kahjuks tundub, et vaid majanduskasvule ei saa Prantsusmaa aga lootma jääda ja tegelikult vajab riik ka jõulist kulukärbet. Analüütikutel on viimast öelda lihtne, kuid siin põrkub majanduslik reaalsus poliitilise reaalsusega. Aastakümneid helde riigiga harjunud prantslased ei taha väiksemate sotsiaaltoetustega kuidagi leppida, mistõttu on maksutõusud taas lauale tõstetud. Nii on kujunenud reaalne oht, et kui Macroni ametiaeg 2027. aasta kevadel lõppeb, ollakse tagasi nullpunktis – kõrgete maksudega võlga uppuv riik, mille majandus ei kasva.

Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik